Pärnu ajaloolises Bellevue villas asuv näidiskodu on loodud mõttega, nagu oleks ruum kujunenud aeglaselt. Sisearhitekt Hanna Karits on sidunud ajaloolise maja iseloomu tänapäevase elu, eri ajastute disaini ja Pärnu erilise valgusega. Tulemuseks on ruum, mis ei püüa olla vana ega uus – vaid ajatu.

On maju, mille puhul tuleb sisearhitektil alustada tühjast ruumist. Bellevue puhul oli vastupidi. Siin oli ruumil juba oma mälu. Sellise maja puhul ei ole sisearhitekti ülesanne lihtsalt otsustada, milline diivan või milline seinavärv ruumi sobiks. Enne tuleb kuulata. Kuulata maja ennast, selle proportsioone, aknaruutude rütmi, valgust ja materjale. Aga ka aega, mis on majast üle käinud.
1897. aastal valminud puitpitsvilla on üks Pärnu kuurordiarhitektuuri silmapaistvaid näiteid. Hoone projekteeris toonane Pärnu linnaarhitekt Hugo von Wolffeldt ning algselt kandis see nime Karls Ruh. 1922. aastal sai hoone nimeks Bellevue ning 1935. aastal ostis selle Eesti Vabariigi Kaitseministeerium ohvitseride puhkekoduks. Siin suvitasid muuhulgas Konstantin Päts ja Johan Laidoner. Hiljem on majal olnud mitu elu, kuni hoone jäi aastateks tühjaks. Tänaseks on muinsuskaitse all olev maja saanud võimaluse uuesti elama hakata.
„Hoone ise on hästi inspireeriv, aga ma ei tahtnud jäljendada seda perioodi, mil see ehitati,“ sõnab sisearhitekt Hanna Karits. „Pigem tahtsin miksida erinevate ajastute tunnetust.“ Nii ongi interjööris kõrvuti erinevad ajastud. Ajaloolise villa kõrval on tänapäevane funktsionaalsus, 1960. aastate vintage-mööbel, 19. sajandisse ulatuva ajalooga Viini kohvikutoolid, Eero Saarineni disainiklassika ja tänapäevased esemed. Need ei ole asetatud siia selleks, et näidata, kui palju huvitavaid asju ühte korterisse mahub. Pigem loovad nad koos tunde, nagu oleks ruum kujunenud aeglaselt.

Pärnu kui inspiratsiooniallikas

Interjööri üks lähtekohti oli Pärnu ise. Hanna on Pärnu suur austaja – talle meeldivad mere lähedus, laiad pargiteed ja rannarajooni arhitektuur, kus kõrvuti seisavad eri ajastute puhkusevillad ja funktsionalismi näited. Eelkõige aga Pärnu valgus.
„Siin on eriline valgus. See teeb olemise väga helgeks,“ kirjeldab ta. Seda tunnet soovis ta ka koju tuua. Mitte otseselt rannateemalise sisustuse või ilmselgete meremotiivide kaudu, vaid materjalide, tonaalsuse ja ruumide meeleolu abil.
Rahulikele naturaalsetele toonidele on lisatud pisut helesinist – Hanna jaoks on see Pärnu värv. Mahe ja veidi hajus toon, mis meenutab merd ja taevast. Väikesed värvilaigud, näiteks helesinine Atelier Aretti seinavalgusti, mis annab neutraalsele interjöörile elu ilma seda domineerima hakkamata.

Üks vana puukera

Selle kodu kõige isiklikum lugu sai alguse tegelikult siis, kui majas polnud veel kodu ega interjööri.
Kui Hanna käis objektil ajal, mil hoone oli sisuliselt alles vundamendi ja liiva staadiumis, leidis ta liiva seest väikese puidust kera. Selgus, et tegemist oli vana trepi käsipuu detailiga. See oli pärit hilisemast ajast ega kuulunud muinsuskaitse all säilitamisele.
Hanna võttis selle siiski kaasa, mõeldes, et äkki hakkab siit mingi lugu jooksma. Hakkaski.
Sellest väikesest puukerast sai inspiratsioon uue trepi käsipuule. Trepp ei ole seega lihtsalt üks ilus vorm interjööris, vaid sellel on otsene seos maja varasema eluga. See väike detail võtab tegelikult hästi kokku kogu interjööri mõtteviisi: ajalugu ei pea olema suur ja pidulik. Mõnikord võib selleks olla üks liiva seest leitud puukera.

Ruumid, mida enne ei olnud

Bellevue puhul on paljud detailid taastatud ajalooliste fotode ja jooniste põhjal, kuid maja tehniline sisu on viidud tänapäeva.
Samas on majas ka ruume, mille tänane kasutus on sündinud alles nüüd. Üks neist on tornituba. Ajalooliselt ei olnud see ruum sellisel kujul kasutuses, kuid nüüd on sellest saanud korteri üks kõige erilisemaid kohti. Igas ilmakaares avanevad aknad ja ligi 5-meetrised laed toovad sisse erinevat valgust ning sügavad aknalauad kutsuvad istuma. „Eesti kliimas võiks igal inimesel olla üks selline tornituba,“ leiab Hanna. Tornituba ei ütle ette, milleks ta peab saama. See võib olla lugemisruum, külalistetuba, loometuba või soovi korral ka magamistuba. Praegu on sinna loodud madalad istumiskohad ja valgustid, mis laskuvad nende lähedale ning tekitavad õhtul omamoodi majakaefekti.

Ilu peab laskma elada

Söögitoas seisab Eero Saarineni klassikaline laud. Selle ümber on Thoneti Viini kohvikutoolid, mille ajalugu ulatub 19. sajandisse. Kõrval on Taani 1960. aastate vintage-tugitoolid. Roosipuust öökapid, vana ajalehehoidja ja ikoonilised valgustid lisavad kihte, mis ei kuulu ühtegi kindlasse ajastusse.
Ka üle tee paiknev tenniseväljak on saanud väikese koha interjööris. Magamistoas on &Traditioni 1959. aastast pärit tool, mille vorm sai inspiratsiooni vanadest tennisereketitest. Need seosed ei hüüa end välja. Neid võib märgata alles siis, kui teada. Ja võib-olla just see teebki need huvitavaks.
Kuigi näidiskodus on palju disainiklassikat, ei olnud eesmärk luua näitusesaali. Köök, esikumööbel ja muud panipaigad on Schmidti poolt lahendatud praktiliselt ning ruumi eripärasid arvestades. Vannitoa looduskivist tasapind on eritellimus, ümarad vormid korduvad interjööris osalt seetõttu, et need muudavad liikumise sujuvamaks.
Funktsionaalsus on siin pigem nähtamatu ega pea ennast esitlema. Nagu hea arhitektuuri puhul üldiselt – mida paremini miski töötab, seda vähem me sellele mõtleme. Selle praktilise poole kõrval annavad ruumidele iseloomu ka Artrovertist pärit eriilmelised maalid, mis lisavad interjööri värvi, meeleolu ja isiklikku mõõdet.

Aja jooksul tekkinud kodu

Hanna sõnul on tänapäevased kinnisvaraprotsessid muutunud väga optimaalseks – kõik tuleb kiiresti valmis teha ja täpselt planeerida. Kodud ise aga ei ole tavaliselt optimaalsed. Nad on veidi juhuslikud, veidi isiklikud ja ajas muutuvad.
Bellevue näidiskodus on püütud seesama juhuslikkuse tunne teadlikult kohe alguses luua. See ongi ehk selle kodu kõige huvitavam kiht. See ei püüa olla ajalooline, kuigi asub ajaloolises majas. See ei püüa olla trendikas, kuigi on tänapäevane. Ja see ei püüa olla täiuslik. Pigem tahab ta mõjuda nii, nagu oleks elu siin juba mõnda aega kestnud.

Pildid on tehtud Hanna Karitsa poolt.