Teeme endast kõik, et meie iseseisvus jubedast sõjast Ukrainas võidaks, ning kasutame oma hirmu ja ahastust selleks, et luua Eestile paremat tulevikku, kirjutab Scandium Kinnisvara partner ja juhatuse liige Jaak Roosaare Äripäeva arvamusartiklis.
Viimastel päevadel on mitu minu tuttavat investorit uurinud, kas ka mul on plaanis oma investeeringud Eestis rahaks vahetada ja raha kiirelt mõnda turvalisemasse välisriiki kolida. Saan aru, et Ukraina sündmused on meid kõiki vapustanud ning toonud endaga kaasa stsenaariume, mis vaid mõni kuu tagasi tundusid ulmelised. Ometi pole mina ennast Eestis ammu nii turvaliselt tundnud kui täna ja kuigi see kõlab Ukraina sõja taustal veidi küüniliselt, on Eestil võimalik sealsetest traagilistest sündmustest ka kõvasti võita.
Alustame sõjalisest julgeolekust. Esimest korda oma elus tunnen mina ennast Eestis NATO liikmena turvalisemana, kui tunneksin Soomes või Rootsis elades. Kui varem võis spekuleerida, kas NATO viies artikkel ikka peab, siis nüüd ei kahtle selles enam keegi. Veel mõni kuu tagasi oleks Patrioti kaitsesüsteemi paigaldamine Poolasse mõjunud pingeid tõstva sõjahüsteeriana, täna on see aga NATO poolt ratsionaalne käitumine ja pole kuulda olnud ka ühtegi piuksu Venemaa protestidest.
Nüüd on vaja see kindlustunne maha müüa ka ettevõtjatele ja eriti just välisinvestoritele. Eesti pole kunagi olnud nii kaitstud kui täna.
Vajasime hoopi tagumikku
Liigume edasi energiajulgeoleku juurde. Jällegi ei oleks kuu tagasi keegi tõsiselt võtnud mõtet, et Euroopa Liit (seal hulgas ka Eesti) võiksid lähemas tulevikus Venemaa energiasõltuvusest vabaneda. Nüüd on isegi Saksamaa jõudnud tõdemuseni, et vanamoodi edasi enam ei saa.
Eestil on võimalus olla teerajaja ja esimene riik ELis, kes täielikult loobub Venemaa energiast. Lisaks moraalsetele ja julgeolekuga seotud kaalutlustele on see ainuõige samm ka keskkonnast lähtuvalt. Tunnistame me seda või mitte, aga meile oli vaja jalahoopi tagumikku, et rohepöördele hoogu juurde saada. Praegu on selleks ideaalne võimalus – kes meist ei oleks ajutiselt nõus maksma isegi üle 2 euro bensiiniliitri eest, kui alternatiiviks on Venemaa sõjamasina rahastamine!
Mida energia rohepöördeks vaja on? Võime alustada LNG-terminali rajamisest, et vahetada Venemaa gaas USA vastu. Aga miks mitte viia kogu Eesti majandus üle 100% taastuvatele energiaallikatele? Selleks on vaja ohtralt tuulikuid, biogaasi, energiasalvesid ning tänasest oluliselt võimekamat taristut. Samuti toetusi elektriautodele ja näiteks gaasikütte asendamisele õhk-vesi-soojuspumpade või maaküttega.
See ei ole kindlasti odav, aga meie õnneks on hetkel rohepöördeks suunatud raha Euroopa Liidus sisuliselt piiramatult ning nii nagu indiviidil tasub laenu võtta, et majale paigaldada päikesepaneelid, tasub riigil laenu võtta, et Vene gaas asendada kodumaise roheenergiaga. See laen on sisuliselt null- või isegi negatiivse intressiga ja hetkel pole ka kuidagi näha, kuidas fiskaalne konservatiivsus Eesti tulevikule kasuks võiks tulla. Euroopa hakkab ohtralt raha trükkima kaitse- ja roheinvesteeringuteks nagunii.
Kaitse idapoolse fanatismi vastu
Lisaks kaitse- ja energiainvesteeringutele peaksime kolmanda valdkonnana investeerima oma rahvasse. Siin on meile saatus kätte mänginud täiesti erakordse võimaluse lahendada seni lahendamatuna tundunud demograafiline probleem. Olime pikalt valiku ees: kahanev rahvastik või kasvav immigratsioon. Kahanev rahavastik ei jaksa vananevat rahvastikku ülal pidada, immigratsioon ajas aga kohalikele rahvuslastele hirmu peale. Head valikut justkui ei olnud.
Täna on meil Ukraina sõjaõuduste taustal erakordne võimalus võtta vastu kümneid tuhandeid välisukrainlasi ja lõimida nad Eesti ühiskonda. Kui siiani oli Ukraina panus Eesti majandusse odav tööjõud (nn Ukraina Kalevipoeg), kes tegi ohtralt ületunde, elas narivoodis ja saatis kogu teenistuse Ukrainasse, siis nüüd on meie võimalus need perekonnad integreerida Eesti ühiskonda ja majandusse. Võti selleks on laste haridus ja eelkõige eesti keele õpe.
Suur ja integreeritud Ukraina populatsioon Eestis on minu silmis ka üks parimaid kaitseid idapoolse fanatismi leviku vastu. Kas keegi kujutaks ette, et Ukrainast Eestisse põgenenu hakkaks Eestis Georgi lintidega lehvitama või pronksiööd korraldama? Ja isegi padurahvuslased peavad ilmselt tunnistama, et kui me üldse immigrante vastu võtma peaksime (ja me peame!), siis ukrainlased sobiksid meie kultuuriruumi ilmselt paremini kui ühegi teise riigi võimalikud sõjapõgenikud. Nii et võtame ennast kokku ja integreerime meie ühiskonda 100 000+ ukrainlast!
Kuidagi sümboolselt sattus Ukraina sõja algus 24. veebruarile, meie iseseisvuspäevale. Teeme siis endast kõik, et meie iseseisvus sellest jubedast sõjast võidaks, ning kasutame oma hirmu ja ahastust selleks, et luua Eestile paremat tulevikku!